My groups:
Uue Maailma linnaosa - beta
Uue Maailma linnaosa - beta
| Liitu MTÜ-ga | Registreeru / liitu meililistiga |
Mis see Uus Maailm on? Üks väikene asum Tallinna kesklinnas, natuke nagu Kalamaja või Kassisaba, aga natuke teistmoodi ka - näiteks sai ta II maailmasõjas märksa hullemini kannatada ja sellepärast ehitati siia uhked stalinistlikud hoonetekompleksid, vaat et kõige uhkemad Tallinnas.
Ikka, kui räägitakse mõnest piirkonnast, siis tuleb jutuks ajalugu ja arhitektuur. Aga iseloomu ja tunnet annab ühele kohale sealsete inimeste teadmine ja tundmine, hoonete saamislood, jutustused naljakatest juhtumistest tänavanurkadel ja kõik see muu huvitav, mis teeb kohast just selle koha. Et Uus Maailm oleks selle elanikele kodune ja täis lugusid, et majad siin ei oleks ainult fassaad ja põhiplaan, tahame selle piirkonna lugu rääkida nende inimestega lugudega, kes siin elavad. Ja nii saigi alguse projekt Uue Maailma lood.
Uue Maailma lugude grupp on loodud selleks, et kokku saaksid nende inimeste jutustusi, kes piirkonnas elavad või on kunagi elanud. Lood võivad olla nii pikad kui lühikesed, väga isiklikud või rohkemaid inimesi puudutavad, rääkida majadest, kohtadest, inimestest, tunnetest, lõhnadest või värvidest. Olla illustreeritud piltide ja joonistega või kõneleda täitsa iseenese eest.
Et oleks koht, kust alustada, siis oleme vaiksel juba lugusid kogunud, mida jupikaupa siia üles riputame. Kuid ootame ka kõiki ise siia lehele oma lugusid lisama - mida rohkem lugusid, seda põnevam!
Lisainfo projekti kohta: kaku (at) uusmaailm.ee
Lugude kogumist ja esitlemist toetab Vabaühenduste fond, mis on Norra, Islandi ja Liechtensteini poolt Norra ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) finantsmehhanismidest rahastatud toetusskeem. Tänud neile!
Väike-Ameerika 28 maja lugu algab sellest, kui majas praegu elava Reinu vanaisa, punapäine August Remmelkas kümme aastat peale sajandivahetust Varbolast Tallinnasse elama tuli. Linna tuli ta tööd otsima nagu paljud sajandialguse eestlased. Varbolas oli ta olnud ametis mõisa aedniku abilisena ja sellepärast olid taime- ja mullatööd talle tuttavad. Nii leidis ta ka Tallinnas esialgu leivatöö Falkparki, nüüdse Falgi pargi korrastustöödega Adamsoni ja Wismari tänavate vahel.
Kodu otsustas ta rajada töökohast mitte kaugele, linnulennult mitte üle versta maad minna. Sinna, niiske ja lahjavõitu von Erbe mõisamaale ostis ta 1020 ruutmeetrise krundi, taotles ja sai 1911. aastal majaehitusloa. Maa osteti obrokimaana, see tähendab, et küll päriseks, kuid linnal jäi tagasiostuõigus. Linna plaanid polnud selles piirkonnas veel selged. Endla tänavani, mis aguli pooleks lõikas, jäi veel pool sajandit aega. Polnud tollal veel õieti väljakujunenud väiksemaidki tänavaid, sarnaste krundiostmistega kui August Remmelkal need alles tekkisid. Esialgu sai vastse uulitsa nimeks Alimanni, nõukogude ajal oli see Kiire, Wabariigi ja nüüdsel ajal Väike Ameerika. Linn krunti tagasi ei ostnudki ja tagastuste-päranduste kaudu on see perekonnas siiani Reinuni püsinud.
Majaehituseks vajaliku loa järgi oli esialgu plaanis ehitada pisem, 60 ruutmeetrine õuemaja ja tänava poole suurem, üürikorteritega kasarmu. Viimase abil pidi perekonda sedavõrd jõukust kogunema, et siis hiljem üürimaja maha lammutada ja enda perele juba suurem elamine rajada. Sellised plaanid olid tollal mitmetel. Tänapäeval on näha siinsamas Väike Ameerika tänavas ja mujalgi Uues Maailmas, kellel see plaani õnnestus, kellel aga meenutab kunagist plaani tänavast astega tahapoole jääv pisem elamine, millest kaugemale ei jõutudki. Ehituse esimene etapp, aasta pärast sajandat juubelit tähistav õuemaja sai Remmelkatel valmis 1912.
Ehitusjärgset meenutavad senimaani maja aias kasvavad puud, mis on siinsele perele senimaani väga olulised. Vaid vaher krundi veerde on ise juurdunud ja alles hoitud, teised on inimabi kasutanud. Kaks künnapuud ja kastan pandi krundi nurkasid märkima nagu oli kombeks talukohtades, sest polnud ju maalt linnatulekuni kuigi palju aega mööda läinud mis vanu kombeid oleksid muutunud.
teretere! kas Pilve tn. elanud lapse lood ka Uue Maailma maailma mahuvad ? Ja kus ja kuidas siis neid rääkida/kirjutada ?