Uus Maailm ajastute vahel
(Uncategorized | Martin Sookael kirjutas: June 30th, 2008)

Rein Ruutsoo

Minu põlvkonna kogu lapspõlve ja edasise elu õudusunenäoks on olnud, et ühel päeval hakatakse seda pisematki sõjatulest säästunud Uut Maailma osa veelgi uuema ja uhkema maailma tekitamiseks otsast lammutama. „Mustamägede” – uue ja puhta maailma utoopiast vaimustus viis kaasa ka täiesti normaalseid inimesi – sõja järel sündinuid, keda ei sidunud miski selle luituva, kooruva värvi, läbi jooksma kalduvate katusetega puumajadega. Progressi usk – et uus on parem ja ilusam – see oli võimas. Kvartali osadeks lõikavad kiirtrammiteed plaaniti ühendama Kaubamaja ja „Kännu Kuke” restorani ümber loodavat läbustuskeskust. Kiirtee ääri pidid õilistama paneelmajad, varjamaks veel ajuti püstijäävat kõdurajooni (nii seda nimetati).

Kommunismi ehitamise läbikukkumine ja süvenev vaesus sünnitas „kompensatsiooniks” Uue Maailma „tihendusplaani”. Minugi hoovile (maa kuulus riigile) mõõdeti paik 4-korruselisele paneelmajale. 80ndate aastate käegalöömine, kus keegi (ei riik, ega elanikud) ei hoolinud enam millestki, näisid määravat Uue Maailma aeglasele kõdunemisele. Vihmaveetorud kadusid, veealuad kõdunesid.. Veel elujõulised eramud muutusid aiatagusteks kindlusteks. Algas võitlus umbkeelsete ja -meelsete miilitsatega, kes nõudsid trahvide ähvardusel meie viimaste pelgupaikade mahalõhkumist, et avada burzhuide õunaaiad avaraks ühiseks sotsialistlikuks „linnaruumiks”. Sisuliselt oli see nõue avada meie koduaiad migrantide poisikestele rüüstata. Mitte ainult „matte” laduvate jõugud, vaid ka võimumehed avaldasid üllatust ja kahetsust, et meid – eramajade vaimu kandjaid tollal Siberi polnud saadetud. Nn. majavalitsustes suhtuti meisse kütuse jms. jaotamisel kui soovimatusse jäänukisse vaenulikult.
Raudtee taha rajatud ehitajate ja nende õpipoiste ühiselamute asukate lemmikspordiks kujunes laupäevaöistel purjutavail rändlemistel esimese korruste akende sisse tagumine (vahel kogu tänava ulatuses) ja vihmaveetorude lömastamine. See ei olnud vaid huligaansus, see oli ka maailmapilt.

Eesti Vabariigi tagastamispoliitika ähvardas Uuest Maailmast kõdurajooni lagunemise lõpule viia. Sund-üürnikud ei pannud siia enam sentigi, taasomanikel – paljuski pensionäridel, polnud midagi panna. Väljakolitavad üürnikud, kes oma rahaga olid kõdu püsti hoidnud, läksid sajatades kaenlas omaabi korras ostetud kraanikausid, WC potid ja aknaraamidki. Kantpead andsid aga mõnele 75 aastasele end majaomanikuna leidnule valida – müü – või riisud tuhka kokku. Kõdu roiskus, pea ainsa elumärgina arenes maffioosode kokku ostetud kunagistes tööliskasarmutes, elujõuline umbkeelsete hallatav bordellindus. Sellest sai siin peamine Eesti eduskäigust – viide linnakeskuse ja kasvava city naabrusest. Kõik muu taandus suuresti „tagahooviks”.
Viimaste aastate tõelistel elu peremeestel – kinnivara arendusel – olid kõik eeldused, et see „kosumaailm” traktoriga kokku lükata.

Iga põlvkond tahab kusagil luua oma uut maailma. Ainult kuidas ja kus! Vanal „Uuel Maailmal” näib olevat vedanud. Ilma visioonita, kultuuritajuta ja nooruse energiata on raske pöörata nüüdseks 70aastat toiminud laostumist, mis on kõige enam tabanud mitte maju, vaid inimesi, ka Uue Maailma juurtetuid nõukaegseid uuselanikke. Visioon rajaneb funktsiooni leidmisele linnaosa tervikule, millest toob siia lisaenergiat.
Kuid on ka lõpuks aeg, et Eesti saaks osa ka turumajaanduse helgemast poolest – hoolivast ettevõtlikusest, avarast maailmanägemisest, mida toidab Vana-Euroopa kogemus, sündivast peremehetundest, oma tõelise elumaailma (Lebenswelt) tarbest.
Selline aeg võiks küpseda, kus on lõpuks üsna linna südames on kohta ka vaikusel, naabruskondlikul elulaadil ja kultuuril. Uuel Maailmal näib olevat õnne – teokate noorte algatusel siin saavad nüüd kokku eelmiste põlvkondade loodust veel säilinu ja taassündiva Eesti küpsev arusaam väärtustest. Uus Maailm võiks olla tõeline vaikne, aedlinnaline elumaailm, selle tõmbleva tehis- klaasmaailma kõrval, mis nagunii vääramatult kerkib. Tekkiv usk, et uus algus võiks teoks saada, annab jõudu elada. Tallinna kui „inimeste linn” („talentide linn” ta juba on) võiks alata või alguse saada ka uuest Maailmast. Näib olevat põhjust optimistlikult lõpetada minu vanaema mõtet, (kes kunagi lootes, et varemetest taastub elu) kordas: „ei tea kas minu silmad seda näevad”. Ma ei tea kas näen, kuid juba kuulen samme, Uues Maailmas sündivast sõnumeid sellisest Eestist, mida ma veel mäletan ja milles elada tahaks.

»

Mõtle kaasa

Uue Maailma selts on äärmiselt tänulik Wordpressile (+ Flexipages, cforms II ja Lightbox 2 Wordpress plugin) , Google Apps-le, Google Mail-le, Google Analytics-le, Google Maps-le ja Google Calendar-le.